Kiituseks Austraalia režissöör Peter Weir leiame käputäie suurepäraseid filme, mis on kahjuks väga täpselt laiali paisatud. Ignoreerides põhjuseid, miks Weir ei võtnud oma konkreetse Oscari võitnud etiketiga mitmel korral rohkem suundi. Võib-olla on asi süžee muutlikkuses, mille jaoks ei jää muud üle, kui mõelda tüübile, otsides kõige täpsemat stsenaariumi, mis muutub isuäratavaks.
Sellegipoolest saadab teda tublis aastakümnete kuhjas kaamerate taga üle tosina mängufilmi. Ja ilma et ükski tema film oleks tähelepanuväärne ühegi Weiris tehtud eristava märgi poolest maastike, fotograafia või värvide poolest, on tema filmide edu saavutanud just tema hoolikas töö ja süžee teenistuses olevate ressursside silmapaistvus. Pole midagi paremat kui see toimetamine, selline ego eneseohverdus töö nimel, et annate filmi jaoks parima. Äärmustes, mis ulatuvad olustikust, dialoogidest ja loomulikult kõige sobivamatest tegelastest.
Peter Weiri 3 parimat filmi
Trumani näitus
SAADAVAL MINGIL NEIL PLATVORMIL:Jim Carrey, keda süüdistatakse histrioonilises tegelases nii filmides kui ka väljaspool, oli ideaalne stereotüüp, et saada selleks Trumaniks, kes elab oma elu ignoreerides seda, mis on tema taga. See kummaline või pigem paranoiline ettekujutus mingist meie südametunnistusel väljamõeldud plaanist muudab kõik kohati ülereageeritud. Sellest räägibki see film halastamatu tõsielusaate humoorikuse ja isikuvabaduse, vaba tahte mõiste sotsioloogilise vahel...
Carrey tegeleb huumori ja hämmelduse vahel sellega, et paneb meid elama tema ebareaalses maailmas, mis on täis allegooriaid ja metafoore selle kohta, mis toimub siin, kogu väljamõeldise teisel poolel. Hirmud lapse külge klammerdumas mehe külge, kes ei suuda lahkuda sellest, mis oli alati tema kodu, ja kriuksuvad asjaolud, mis panevad tema maailma rööpast minema.
Sest vähehaaval langevad kõik valesse. Tema naisest päris emani. Isegi see parim sõber, kes teda kunagi ei reedaks ja keset eluetappi surnud isa ekslikult taasilmumisega katarsisesse jõudmas.
Truman ühelt poolt. Aga meie poolt on teiste jälgimise maitse kõikvõimalikke kokkuvõtlikke hinnanguid välja sülitada. Televisiooni rumalus, kiire sisu, ebaolulisus sellest, mis juhtub ja mida meile televisioonis räägitakse kui meie päevade tragöödiaid...
Tema peremehe hääl. Reaalsuse režissöör räägib tegelastele, mida neil Trumanile kogu aeg öelda on. Ja alateadlik reklaam, nagu siis, kui Trumani naine vaatab kaamerasse ja üritab meile üliteravaid kööginuge müüa. Naljakas film, aga põnev ka mitme teise nurga alt.
Surnud luuletajate selts
SAADAVAL MINGIL NEIL PLATVORMIL:Saan aru, et paljud Peter Weiri fännid peavad selle filmi teisele kohale panemist veaks. Aga sellised maitsed on. Minu jaoks on Trumanil, mis on sisuliselt meelelahutusfilm, palju muid vaatamisi, mis panevad meid liikuma tegelikkuse ja väljamõeldise vahel just vastupidises suunas, milles tegelane seda teeb. Lähenedes selle ukse juurde, kus ta jätab hüvasti ja me jõuame.
Kuid klubi juurde tagasi tulles räägime filmist, mis käsitles esimest korda haridussüsteemi dilemmat nagu rong, mis kriiskab vahetult enne rööbastelt mahasõitu (võib-olla on ta seda juba teinud, arvestades peaaegu kõigi haridussüsteemide aluseks olevat liikumatust, rohkem huvitatud indoktrinatsioonist kui inimlikumast väljaõppest).
Sest jah, noori tuleb harida. Võib-olla ainult sel hetkel, kui neil on kõige rohkem vaja omandada see autonoomia, see tahe, mis võiks muuta nad täiskasvanueas vabaks, kannatab haridussüsteem võimatu ühetaolisuse, täiesti passiivse lähenemise käes.
Me kõik teame. Me kõik eeldame seda. Suurema osa noortest ohverdame lihtsustatud rahuloluga, kui 10 saab ja täidab kõik õpetamispingutused. Päris saavutus, päris edukas mees või naine tulevikuks...
Unustamatu professor John Keating kasutab seda kingitust õpetajana. Sest halvimal juhul peaks õpetaja olema ainult see, kellel on anne olla. Aga opositsioon on palju kasulikum õpetajakoha andmiseks... muidugi on, kuhu see välja jõuab...
Asi on jäänud minu jaoks veidi kriitiliseks. Kuid just selle filmi mälestuse tõttu viitas ideele juhist, empaatilisest täiskasvanust, piisavalt hullust õpetajast, et uskuda kõigisse oma õpilastesse, kes on täis tahtmist ja karjuvad oh kapten, mu kapten.
Ainus tunnistaja
SAADAVAL MINGIL NEIL PLATVORMIL:Põnevusfilmi, noir thrilleri tegemiseks valis Weir veelgi keerukama süžee kuritegu vaatleva lapse rolliga. Amiši kogukonnast pärit poiss nimega Samuel, kes on tankla vannitoa tualetti lukustatuna tunnistajaks külmaverelisele mõrvale.
Ainult et surmal on vähe juhuslikku. Inspektoril nimega John Book, kes vastutab selles hämaras afääris juhtunu väljaselgitamise eest, kus politseiametnik "teelt kõrvale viiakse", on palju lahtisi otsi.
Ja ainult tema, see kaitsetu laps, saab Johnile midagi selgitada. Ainult olendi uurimine seab ta selgesse ohtu, sest on palju neid, kes ei taha, et ta ütleks midagi, mida ta oleks näinud või kuulnud. Kasutades olukorda ära, läheneme amišide grupile, kus kõik toimub muljetavaldavamal moel ühtede salatsemise ja teiste pidurdamatu huvi vahel ka lapsest lahti saada...
1 kommentaar teemal "3 parimat Peter Weiri filmi"