Carmen Laforeti 3 parimat raamatut

On kirjanikke, kelle kirjandusteosel on igapäevaelu jutustav kavatsus ilma täiendavate pretensioonideta. Seega märgitakse need lõpuks ühte või teist tüüpi realismi. Need on autorid, kellel on teid võtmeaugu ees, nii et avastate elu selle vähimalgi juhul, kus kangelased on vaid ellujääjad ning süžee õhkab ja annab välja ainult ja eranditult elu.

Carmen laforet oli üks neist kirjanikest, kes oli pühendunud konkreetsele, üksikisiku haruldusele, kes lendab üle kombed ja aegu, mil nad peavad elama.

Sest realism ilmneb alati suurema intensiivsusega neil hetkedel, mil konkreetne lugu omandab raskete aegade tunnistuse väärtuse. Ja selles konkreetses ruumis saab romaanist kogemuste summa lootuse traagilise ja maagilise sära vahel. 40ndate Hispaanias nimetati seda tüüpi narratiivi tohutuks ja Carmen Laforet viljeles seda hiilgava selgusega.

Carmen Laforeti soovitatud romaanide top 3

Mitte midagi

See jääb, ei midagi, või et me oleme, mitte midagi. Andrea vastutab tühjuse lavastamise eest, mis avaneb jalgade all, kui isikliku ja sotsiaalse ebakõla muutub üha ilmsemaks.

Andrea tegelaskuju viib meid mööda sellise aja kaudsete eksistentsialismi radasid nagu Hispaania sõjajärgne periood. Tavaliselt on eksistentsiaalsel teosel rohkem või vähem tihedad filosoofilised lähenemisviisid, mis on metafoorses esituses enam -vähem hiilgavad.

Sellega tegi autor oma esimese romaaniga selle uue värskuse ühitamise intensiivse vajadusega koostada ülimalt isikupärane, vaimustavalt empaatiline lugu, kus Andrea elupäevad, tema praeguse Barcelona subjektiivsed kirjeldused, tema otsingud ilu vulgaarsuse ja inertsuse eeldamise vahel traagilise suhtes.

Andrea on maetud vabadusehüüe, vaoshoitud impulss, mis lõpuks plahvatab, kui nad leiavad sobiva hetke, hetke, mil elu nõustub lõpuks igaühega, kes tunneb, et saatus ei ole ainult kõndida mööda tähistatud rada.

Ümber nurga

Laforet esindab taaskord loojat, keda on ahminud tema suur töö, sümboolne näide Patrick Suskind kuni john kennedy tööriist. Ise Ramón J. Sender Ta oli sellest loost lummatud ja tegi selle autorile teatavaks.

Nii et kõik järgnev lõppes Nadale võlgu jäänud kirjandusmaastiku loomisega. Tema postuumse romaani «Nurga pööramise» puhul võib vähemalt öelda, et hetk peategelase Martín Soto elus pakub ka seda värskust jutustatavas perspektiivis ja 1950. aasta Madridi kirjeldustes.

Kui rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kirjeldab Martín Soto meile neid päevi, saame lõpuks aru, et elu on anekdootide summa, mis viib meid kummalisel viisil mingisuguse ettemääratuse poole, mis näib tulenevat juhusest ja emotsioonide lõplikust tahtest. need, mis kaaluvad alati mõistuse üles.

Insolatsioon

Jälle Martín Soto, see oma elu jutustaja, kellega me nurga taga kohtusime. Alles nüüd on aeg tunda teda sisuliselt, sel perioodil, mis on täis autentsust, mässu ja avatust seksuaalsele küpsusele.

Selles raamatus kohtume 14–16 -aastase Martín Sotoga. Tema, kes võiks enam -vähem, ilma suuremate tüsistusteta olla jõukas poiss, otsustab anda teed sellele, mis teda sees liigutab.

Selle romaani muljed puberteedieast ületavad iseloomu ja on hea viide, et siseneda vajaduse korral sellesse ajastusse, kus me jätame kõik selja taha, et õppida uuesti vaatama maailma, mis varjas võrdsetes osades valesid ja saladusi.

Teised Carmen Laforeti soovitatud raamatud…

Saar ja deemonid

Esimeses filmis võib olla õnnetu juhus. Sest esimese loo vastu, mida otsustatakse jutustada, on palju maksimaalset huvi. Kuid autori või autori kinnitus tuleb tema teise romaaniga. Carmen Laforeti puhul oli see romaan äkiline avanemine tema kujutlusvõime puhastamise suunas, kus ta nägi oma narratiiviressursside üleküllust ja sügavat huvi loo vastu kõige intensiivsemalt intiimsemalt.

Marta Camino on teismeline, kes elab 1938. aastal kodusõja lõpu poole koos oma venna José ja õe Pinoga Las Palmase äärelinnas asuvas majas. Nendega, tuppa lukustatuna, tarbitakse ära tema ema Teresa, kes pärast õnnetust hulluks läks. See vaoshoitud pingetega rutiinne elu katkeb mõnede poolsaare sõja eest põgenevate sugulaste saabumisega: tema isapoolne onu Daniel, elukutselt muusik; tema abikaasa Matilde, tugevate konservatiivsete väärtustega poeet, ja tädi Honesta, romantiline ja muutliku iseloomuga naine.

Nendega on kaasas maalikunstnik Pablo, kes sõidab saarele uusi stseene vaatama. Marta mõistab oma kohalolekut kui lubadust teistsugusele elule, mis on täis uusi aistinguid. Kaunis ja valdav maastik muutub veel üheks peategelaseks ja on tunnistajaks hirmuäratavate tegelaste sisemiste deemonite lepitamatule avastamisele ning noore naise järkjärgulisele muutumisele, kes näeb meres teed oma vabanemiseni.