On kirjanikke, kelle kirjandusteosel on igapĂ€evaelu jutustav kavatsus ilma tĂ€iendavate pretensioonideta. Seega mĂ€rgitakse need lĂ”puks ĂŒhte vĂ”i teist tĂŒĂŒpi realismi. Need on autorid, kellel on teid vĂ”tmeaugu ees, nii et avastate elu selle vĂ€himalgi juhul, kus kangelased on vaid ellujÀÀjad ning sĂŒĆŸee Ă”hkab ja annab vĂ€lja ainult ja eranditult elu.
Carmen laforet oli ĂŒks neist kirjanikest, kes oli pĂŒhendunud konkreetsele, ĂŒksikisiku haruldusele, kes lendab ĂŒle kombed ja aegu, mil nad peavad elama.
Sest realism ilmneb alati suurema intensiivsusega neil hetkedel, mil konkreetne lugu omandab raskete aegade tunnistuse vÀÀrtuse. Ja selles konkreetses ruumis saab romaanist kogemuste summa lootuse traagilise ja maagilise sĂ€ra vahel. 40ndate Hispaanias nimetati seda tĂŒĂŒpi narratiivi tohutuks ja Carmen Laforet viljeles seda hiilgava selgusega.
Carmen Laforeti soovitatud romaanide top 3
Mitte midagi
See jÀÀb, ei midagi, vĂ”i et me oleme, mitte midagi. Andrea vastutab tĂŒhjuse lavastamise eest, mis avaneb jalgade all, kui isikliku ja sotsiaalse ebakĂ”la muutub ĂŒha ilmsemaks.
Andrea tegelaskuju viib meid mööda sellise aja kaudsete eksistentsialismi radasid nagu Hispaania sÔjajÀrgne periood. Tavaliselt on eksistentsiaalsel teosel rohkem vÔi vÀhem tihedad filosoofilised lÀhenemisviisid, mis on metafoorses esituses enam -vÀhem hiilgavad.
Sellega tegi autor oma esimese romaaniga selle uue vĂ€rskuse ĂŒhitamise intensiivse vajadusega koostada ĂŒlimalt isikupĂ€rane, vaimustavalt empaatiline lugu, kus Andrea elupĂ€evad, tema praeguse Barcelona subjektiivsed kirjeldused, tema otsingud ilu vulgaarsuse ja inertsuse eeldamise vahel traagilise suhtes.
Andrea on maetud vabadusehĂŒĂŒe, vaoshoitud impulss, mis lĂ”puks plahvatab, kui nad leiavad sobiva hetke, hetke, mil elu nĂ”ustub lĂ”puks igaĂŒhega, kes tunneb, et saatus ei ole ainult kĂ”ndida mööda tĂ€histatud rada.
Ămber nurga
Laforet esindab taaskord loojat, keda on ahminud tema suur töö, sĂŒmboolne nĂ€ide Patrick Suskind kuni john kennedy tööriist. Ise RamĂłn J. Sender Ta oli sellest loost lummatud ja tegi selle autorile teatavaks.
Nii et kĂ”ik jĂ€rgnev lĂ”ppes Nadale vĂ”lgu jÀÀnud kirjandusmaastiku loomisega. Tema postuumse romaani «Nurga pööramise» puhul vĂ”ib vĂ€hemalt öelda, et hetk peategelase MartĂn Soto elus pakub ka seda vĂ€rskust jutustatavas perspektiivis ja 1950. aasta Madridi kirjeldustes.
Kui rohkem kui kakskĂŒmmend aastat hiljem kirjeldab MartĂn Soto meile neid pĂ€evi, saame lĂ”puks aru, et elu on anekdootide summa, mis viib meid kummalisel viisil mingisuguse ettemÀÀratuse poole, mis nĂ€ib tulenevat juhusest ja emotsioonide lĂ”plikust tahtest. need, mis kaaluvad alati mĂ”istuse ĂŒles.
Insolatsioon
JĂ€lle MartĂn Soto, see oma elu jutustaja, kellega me nurga taga kohtusime. Alles nĂŒĂŒd on aeg tunda teda sisuliselt, sel perioodil, mis on tĂ€is autentsust, mĂ€ssu ja avatust seksuaalsele kĂŒpsusele.
Selles raamatus kohtume 14â16 -aastase MartĂn Sotoga. Tema, kes vĂ”iks enam -vĂ€hem, ilma suuremate tĂŒsistusteta olla jĂ”ukas poiss, otsustab anda teed sellele, mis teda sees liigutab.
Selle romaani muljed puberteedieast ĂŒletavad iseloomu ja on hea viide, et siseneda vajaduse korral sellesse ajastusse, kus me jĂ€tame kĂ”ik selja taha, et Ă”ppida uuesti vaatama maailma, mis varjas vĂ”rdsetes osades valesid ja saladusi.
Teised Carmen Laforeti soovitatud raamatudâŠ
Saar ja deemonid
Esimeses filmis vĂ”ib olla Ă”nnetu juhus. Sest esimese loo vastu, mida otsustatakse jutustada, on palju maksimaalset huvi. Kuid autori vĂ”i autori kinnitus tuleb tema teise romaaniga. Carmen Laforeti puhul oli see romaan Ă€kiline avanemine tema kujutlusvĂ”ime puhastamise suunas, kus ta nĂ€gi oma narratiiviressursside ĂŒlekĂŒllust ja sĂŒgavat huvi loo vastu kĂ”ige intensiivsemalt intiimsemalt.
Marta Camino on teismeline, kes elab 1938. aastal kodusÔja lÔpu poole koos oma venna José ja Ôe Pinoga Las Palmase ÀÀrelinnas asuvas majas. Nendega, tuppa lukustatuna, tarbitakse Àra tema ema Teresa, kes pÀrast Ônnetust hulluks lÀks. See vaoshoitud pingetega rutiinne elu katkeb mÔnede poolsaare sÔja eest pÔgenevate sugulaste saabumisega: tema isapoolne onu Daniel, elukutselt muusik; tema abikaasa Matilde, tugevate konservatiivsete vÀÀrtustega poeet, ja tÀdi Honesta, romantiline ja muutliku iseloomuga naine.
Nendega on kaasas maalikunstnik Pablo, kes sĂ”idab saarele uusi stseene vaatama. Marta mĂ”istab oma kohalolekut kui lubadust teistsugusele elule, mis on tĂ€is uusi aistinguid. Kaunis ja valdav maastik muutub veel ĂŒheks peategelaseks ja on tunnistajaks hirmuĂ€ratavate tegelaste sisemiste deemonite lepitamatule avastamisele ning noore naise jĂ€rkjĂ€rgulisele muutumisele, kes nĂ€eb meres teed oma vabanemiseni.
áĄáá áČšáááČ«áááá «áá áá€áá á» áᥠááဠááá áĄáááĄ? áĄááĄáŹá áá€áá ááČáá áááá áᥠáŹáááá