3 parimat raamatut Amélie Nothomb

MĂ”nevĂ”rra ekstsentrilise vĂ€limusega, mille ĂŒmber ta on loonud vĂ”imsa pildi loomingulisest ja leidlikust kirjanikust, kes ta kindlasti on, AmĂ©lie Nothomb on pĂŒhendatud kirjandusele, millel on selles valdkonnas suur mitmekesistav jĂ”ud.

Mitmesugused ressursid, mis on sukeldunud formaalsesse esteetikasse, mis vĂ”ivad mööduda naiivsetele, allegoorilistele ja isegi gootidele. See Belgia kirjanik lĂ€heneb igale raamatule oma loomuliku armastusega ĂŒllatada ja töölt töölt lahti saada.

Nii et Nothombile lĂ€henemine ĂŒhes tema romaanis ei jĂ€ta kunagi ĂŒlejÀÀnud loomingule lĂ”plikku muljet. Ja kui tĂ”eliselt asjakohane on, nagu ma juba mĂ”nikord kaitsesin, mitmekesisus kui loominguline alus, siis AmĂ©liega vĂ”tate sobiva loo rÀÀkimiseks rohkem kui kaks tassi segadust eklektilises maitses.

Me ei tohi unustada, et Nothomb jagab diplomaatide tĂŒtre vitola (Isabel Allende, Carmen Posadase kohahoidja pilt, Isabel San Sebastian ja teised). Kogumik uudishimulikke nĂ€iteid kirjanikest, keda rĂ€ndas saatuslik saatus ja kes leiaksid kirjandusest omamoodi varjupaiga, eksistentsiaalse jĂ€rjepidevuse nendes tulekutes ja minekutes ĂŒle maailma.

Nothombi puhul oli reisimine jÀtkuvalt osa tema olemusest, kui ta oli tÀiskasvanud. Ja selle tuleku ja minekuga on tal 50 -aastaselt arenenud peadpööritav kirjanduskarjÀÀr.

Top 3 parimat raamatut Amélie Nothomb

Stuupor ja vÀrinad

Oma elu ĂŒlevaatamisel, et kirjutada raamat sellest, mis me olime, vĂ”ib olla palju idealiseerimist vĂ”i koomikat, olenevalt sellest, kuidas see teid haarab. Nothombi asjas on palju teist. Sest oma elu asetamine stsenaariumidesse, mis on teie tegelikkusest tĂ€iesti vĂ€ljas, vĂ”ib viia ainult kummalise, segadusse ajava, koomilise ja kriitilise looni. Visioon, mis selles romaanis tehti, viide kĂ”ige tĂ”elisema ja vajalikuma feminismi hulka, mis on vastupidav selle ĂŒletamise tĂ”ttu, mis algul meeleheite puudumisel on, ja eepiline selle tĂ”ttu, mida igal katsel eituse ees juba ĂŒletada on. lahkumine.

See vĂ€ljakuulutatud autobiograafilise laenguga romaan, mis on Prantsusmaal alates ilmumisest muljetavaldav edu saavutanud, jutustab 22-aastasest Belgia tĂŒdrukust AmĂ©lie'st, kes alustab tööd Tokyos ĂŒhes maailma suurimas ettevĂ”ttes Yumimoto, mis on pĂ”hiline jaapanlane. firma..

HĂ€mmastuse ja vĂ€rinaga: nii nĂ”udis tĂ”usva pĂ€ikese keiser, et tema alamad tema ette ilmuksid. TĂ€napĂ€eva ĂŒlihierarhilises Jaapanis (kus iga ĂŒlemus on ennekĂ”ike teisest madalam) on AmĂ©lie, keda vaevab kahekordne puue olla nii naine kui ka lÀÀnlane, eksinud bĂŒrokraatide parvesse ja allutatud. oma otsese ĂŒlemuse, kellega tal on ausalt öeldes perverssed suhted, Jaapani ilu tĂ”ttu kannatab ta alanduste kaskaadi all.

Absurdsed tööd, hullumeelsed kĂ€sud, korduvad ĂŒlesanded, grotesksed alandused, tĂ€namatud, oskamatud vĂ”i pettekujutelmalised missioonid, sadistlikud ĂŒlemused: noor AmĂ©lie alustab raamatupidamisega, lĂ€heb seejĂ€rel kohvi serveerima, koopiamasinasse ja vÀÀrikalt alla astudes (kuigi sihikindlalt). vĂ€ga zen-eraldumine), lĂ”petab tualettide eest hoolitsemise
 mehelik.

Stuupor ja vÀrinad

Löö oma sĂŒdant

Vana, kummaline, kuid kurikuulus loomulik hĂŒvitis igale kingitusele. Keegi pole ilus ilma tragöödiateta ega rikas ilma teist liiki viletsusteta. TĂ€ielikult eksisteerimise paradoksis, vĂ”imatutel ja pĂŒsivatel laineharjadel avastatakse lĂ”puks kĂ”ik lĂ€mmatavad sĂŒgavused, nagu terve ookeani surve olemisele.

Marie, provintsidest pĂ€rit noor kaunitar, tekitab imetlust, teab, et teda otsitakse, naudib tĂ€helepanu keskpunktis olemist ja laseb end oma keskkonna kĂ”ige ilusama galantiga meelitada. Kuid ettenĂ€gematu rasedus ja kiirustavad pulmad katkestasid tema nooruslikud möllamised ning tĂŒtre Diane sĂŒndides valab ta kogu oma jaheduse, kadeduse ja armukadeduse tema peale.

Diane kasvab ĂŒles, kui teda iseloomustab vĂ€hene emalik kiindumus ja ta pĂŒĂŒab mĂ”ista ema julma suhtumise pĂ”hjuseid temasse. Aastaid hiljem ajendas raamatu pealkirjast tulenev vaimustus Alfred de Musseti salmi vastu teda ĂŒlikoolis kardioloogiat Ă”ppima, kus ta kohtus professori nimega Olivia. Temaga loob ta igatsetud emafiguuri leidmisega ebaselge ja keerulise suhte, kuid Olivial on ka tĂŒtar ning lugu vĂ”tab ootamatu pöörde ...

See on naiste romaan. Lugu emadest ja tĂŒtardest. MĂ”nusalt hapu ja pahatahtlik kaasaegne muinasjutt armukadedusest ja kadedusest, milles kerkivad esile ka muud inimsuhete keerukused: rivaalitsemine, manipulatsioonid, vĂ”im, mida me teiste ĂŒle kasutame, vajadus, mida me tunneme, et meid armastatakse ...

See romaan, number kakskĂŒmmend viis AmĂ©lie Nothomb, on tĂ€iuslik nĂ€ide tema kuratlikust intelligentsusest jutustajana, tema pilgu lĂ€binĂ€gelikkusest ja meeldivast kergusest, mis on tĂ€is tema kirjanduse salajasi sĂŒgavuslaenguid.

Löö oma sĂŒdant

Sed

Jeesus Kristus janunes ja talle anti ÀÀdikat. VĂ”ib-olla oleks siis kĂ”ige tĂ€psem olnud kuulutada: "Mina olen maailma vesi", mitte valgus... Jeesuse elu, mis on vĂ€ljaspool Piibli suurt raamatut, on meie jaoks kaetud paljude inimestega. autorid kirjanduses ja kinos, alates JJ Benitezist oma Trooja hobustega kuni Monty Pythoniteni Briani elus. Kummardus vĂ”i krahh. Nothomb ĂŒhendab kĂ”ik, mis on Jeesuse enda valduses, kes jutustab oma sĂ”nade pĂ”hjal, mis oli tema saabumise ja ĂŒlestĂ”usmise kohta.

Kaasahaarav, notombialik pĂŒha loo ĂŒmbertöötlemine, mille on ĂŒmber töötanud ĂŒks meie aja suurimaid kirjanikke. Testament Jeesuse Kristuse jĂ€rgi. VĂ”i Testament vastavalt AmĂ©lie Nothomb. Belgia romaanikirjanik julgeb peategelasele hÀÀle anda ja Jeesus ise jutustab oma kannatusest.

Neil lehekĂŒlgedel esinevad Kristuse jĂŒngrid Pontius Pilatus, reetur Juudas, Maarja Magdaleena, imed, ristilöömine, surm ja ĂŒlestĂ”usmine, Jeesuse vestlused oma jumaliku isaga... Tegelased ja olukorrad, mis on kĂ”igile hĂ€sti teada, kuid kellele siin on keerdkĂ€ik: meile rÀÀgitakse moodsa pilguga, lĂŒĂŒrilise ja filosoofilise tooniga huumori puudutustega.

Jeesus rÀÀgib meile hingest ja igavesest elust, aga ka kehast ning siin ja praegu; transtsendentaalsest, aga ka maisest. Ja esile kerkib nĂ€gemuslik ja mĂ”tlik tegelane, kes tunneb armastust, iha, usku, valu, pettumust ja kahtlusi. See romaan tĂ”lgendab ja humaniseerib ajaloolist isikut, kellel on vĂ”ib-olla transgressiivne, vĂ”ib-olla ikonoklastiline vĂ€limus, kuid kes ei otsi provokatsiooni provokatsiooni ega ĂŒldse kerge skandaali pĂ€rast.

PĂŒhaduseteotus, jumalateotus? Lihtsalt kirjandus ja hea kirjandus, millel on tugevus ja vĂ”rgutamisvĂ”ime, millega oleme hĂ€sti harjunud AmĂ©lie Nothomb. Kui mĂ”nes varasemas raamatus mĂ€ngis autor vanade muinasjuttude ja muinasjuttude ĂŒmbertöötamisega kaasaegse hĂ”nguga, siis siin ei julge ta ei rohkem ega vĂ€hem kui pĂŒha ajalugu. Ja tema vĂ€ga inimlik Jeesus Kristus ei jĂ€ta kedagi ĂŒkskĂ”ikseks.

Janu, Amelie Nothomb

Teised AmĂšlie Nothombi soovitatud raamatud

Aerostaadid

Tuule meelevallas, kuid alati parimat hoovust oodates. Inimese tahe on veelgi muutlikum, kui ta kĂŒpsuse kĂ€sitluses paistab teisiti. Reis on just seadnud oma esimesed noodid ja ei tea, kas horisont on sihtkoht vĂ”i lĂ”pp ilma rohkemateta. Enda lahti laskmine pole parim, samuti mitte allaandmine. Kellegi leidmine, kes Ă”petab sind avastama, on parim Ă”nn.

Ange on ĂŒheksateistkĂŒmneaastane, elab BrĂŒsselis ja Ă”pib filoloogiat. Raha teenimiseks otsustab ta hakata andma kirjanduse eratunde kuueteistaastasele teismelisele Pie. Tema despootliku isa sĂ”nul on poisil dĂŒsleksia ja tal on probleeme teksti mĂ”istmisega. TĂ”eline probleem nĂ€ib aga olevat selles, et ta vihkab raamatuid sama palju kui oma vanemaid. Tema kirg on matemaatika ja ennekĂ”ike tsepeliinid.

Ange pakub oma Ă”pilasele lugemisi, isa aga salaja luurab seansse. Esialgu tekitavad pakutud raamatud Piesas vaid tagasilĂŒkkamist. Kuid vĂ€hehaaval Punane ja must, "Ilias", "OdĂŒsseia", "Clevesi printsess", "Kurat kehas", "Metamorfoos", "Idioot"... hakkavad mĂ”juma ning tekitavad kĂŒsimusi ja muresid.

Ja vĂ€hehaaval tugevneb suhe noore Ă”petaja ja tema noorima jĂŒngri vahel, kuni nendevaheline side muutub.

Esimene veri

Isa kujul on viimasel juhul midagi ĂŒlestunnistaja moodi. Pole pattu, mida ei peaks koos isaga saatuslikul hĂŒvastijĂ€tuhetkel lĂ”puks vabastama. Nothomb kirjutab selles romaanis oma kĂ”ige Ă€gedama eleegia. Ja nii saabki hĂŒvastijĂ€tt raamatu kuju, et igaĂŒks saaks tundma Ă”ppida isa kui kangelast, kelleks ta saab oma kĂ”ige inimlikumast ja hirmutavamast taustast.

Selle raamatu esimeselt lehekĂŒljelt leiame mehe, kes seisab silmitsi tulistamisrĂŒhmaga. Oleme Kongos, 1964. aastal. See mees, kelle mĂ€ssulised röövisid koos viiesaja teise lÀÀnlasega, on noor Belgia konsul Stanleyville'is. Tema nimi on Patrick Nothomb ja ta on kirjaniku tulevane isa. 

Alates sellest ÀÀrmuslikust olukorrast AmĂ©lie Nothomb ta ehitab uuesti ĂŒles oma isa elu enne seda aega. Ja teeb seda, andes talle hÀÀle. Nii et Patrick ise jutustab oma seiklustest esimeses isikus. Ja nii saame teada tema sĂ”javĂ€elasest isast, kes suri mĂ”nel manöövril miini plahvatuse tĂ”ttu, kui ta oli vĂ€ga noor; eraldatud emalt, kes saatis ta vanavanemate juurde elama; vĂ€ljaspool maailma elanud luuletaja ja tĂŒranni vanaisa; aristokraatlikust perekonnast, dekadentlik ja varemeis, kellel oli loss; nĂ€ljast ja raskustest Teise maailmasĂ”ja ajal. 

Samuti saame teada tema Rimbaud’ lugemistest; armastuskirjadest, mille ta kirjutas sĂ”brale ja millele tema Ă”de vastas armastatu nimel; kahest tĂ”elisest kirjade kirjutajast, kes lĂ”puks armusid ja abiellusid; tema verekartus, mis vĂ”ib tilka nĂ€hes minestada; oma diplomaadikarjÀÀrist
 Kuni ta jĂ”udis tagasi nende kohutavate hetkedeni alguses, mil ta vaatas kĂ”rvale, et vĂ€ltida teiste pantvangide verevalamist, kuid pidi vaatama surmale silma.

Tema kolmekĂŒmnes romaan "First Blood", mis pĂ€lvis 2021. aastal Renaudot' auhinna, AmĂ©lie Nothomb avaldab austust oma isale, kes oli just surnud, kui autor seda teost kirjutama hakkas. Ja nii rekonstrueerib ta oma perekonna pĂ€ritolu, ajaloo enne tema sĂŒndi. Tulemuseks on elav, intensiivne, tempokas raamat; kohati dramaatiline ja teinekord vĂ€ga naljakas. Nagu elu ise.  

Esimene veri

VÀÀvelhape

Üks neist dĂŒstoopilistest lugudest, mis hĂ”ljuvad olevikust, meie elustiilist, kommetest ja kultuurilistest viidetest. Avangardistlik televisioonivĂ”rk leiab oma saates nimega Kontsentratsioon reaalsuse, mis kerib lokke, et tabada vaimselt ĂŒlespuhutud, ĂŒlemÀÀra informeeritud ja igasuguste stiimulite ees ĂŒllatamatut publikut.

IgapĂ€evaselt Pariisi tĂ€navaid lĂ€bides juhuslikult valitud kodanikud koostavad kĂ”ige jĂ€ledama saate tegelaskujusid. VĂ”rreldes tĂ”eliste televisiooniuudistega, milles nĂ€eme pĂ€rast Ă”htusööki, kuidas maailm pĂŒĂŒab meie absoluutse rahuloluga hĂ€vitada inimkonna kĂ”ik jÀÀgid, kĂ€sitleb saade ConcentraciĂłn ideed tuua kurjategija lĂ€hemale vaatajatele, kes on juba naturaliseerinud vĂ€givalla ja et nad isegi rÔÔmu temast ja tema haiguslikkusest.

KĂ”ige liigutatumad sĂŒdametunnistused tĂ”stavad programmi ees hÀÀlt, kui lĂ€heneme sellistele tegelastele nagu Pannonique vĂ”i Zdena, sĂ€hvatades kummalisest armastusest vĂ”hiklikkuse ja vaenulikkuse vahel, mis vĂ”idavad igasuguse muu inimese mĂ”istmise viisi ees.

VÀÀvelhape

Krahv Neville'i kuritegu

Selle romaani keskmes on AmĂ©lie Nothomb, selle kaas, selle kokkuvĂ”te, meenutas mulle esimese Hitchcocki tegevust. See esoteeriline puudutus, mis libises lĂ€bi kahekĂŒmnenda sajandi alguse linnade kosmopoliitseelust.

Ja tĂ”de on see, et minu tĂ”lgendusel polnud esmapilgul midagi viga. Krahv Neville, kes on koormatud oma halvenevast finantsolukorrast, kuid on kindel oma tahtes sĂ€ilitada kĂŒlluse ja aristokraatliku hiilguse vĂ€limust, satub tĂ”sisematesse hĂ€dadesse, kui tema noorim tĂŒtar kaob.

Vaid teismelise Ônnelik kohtumine selgeltnÀgijaga pÀÀstis noore naise alajahtumisest surmast keset metsa. Stseen nÀeb juba ette midagi salapÀrast, kuna noor naine on ilmunud kÀharatena, nagu oleks vÔÔrandunud ja Àrritunud millegi pÀrast, mida me praegu ei tea ...

HĂ€rra Henri Neville valmistub oma tĂŒtrele jĂ€rele tulema, kuid nĂ€gija pakub talle varem tasuta ettekujutust, mis muudab ta tulevase mĂ”rvarina peo ajal, mida ta oma kodus tĂ€histab.

Esimene mĂ”te on seostada see tulevane mĂ”rv kellegagi, kes on krahvi tĂŒtart hĂ€irinud, rikkunud ja lugejal vĂ”ib Ă”igus olla, mĂ”te on selles, et sel lihtsal viisil, ilma fantaasiata seadistuseta, jÀÀte vahele sellest, mis on juhtub.

SalapÀra, teatud hirmutilgad ja pliiatsi hea töö, mis nÀitab hÀmaras valguses iseloomuprofiile ja vÔimalikke kurjuse ajendeid, mis kaunistab stseene tÀpselt selleni, et kirjeldus on maitse ja mitte koormus, midagi hÀdavajalik intriigi sÀilitamiseks loodud romaani jaoks.

Kui saabub aiapeo pĂ€ev, ĂŒhine mĂ€lestuspĂ€ev Neville'i lossis, alustatakse lugemist meeletu teekonnaga, soovides jĂ”uda hetkeni, mil ennustus vĂ”ib tĂ€ituda vĂ”i mitte, kuid on vaja teada vĂ”imalike pĂ”hjuste kohta. tapmine, samal ajal kui tegelaste kogum rĂ€ndab sĂŒĆŸeest salapĂ€raselt lĂ€bi, omamoodi kurjakujulise kĂ”rgklassi elegantsiga.

Krahv Neville'i kuritegu

Riquete koos pompadouriga

Oma niigi viljakas töös on Amélie navigeerinud paljudes hoovustes, millele ta lÔpuks lisab varjundeid fantastilise ja eksistentsiaalse vahel, selle paradoksaalse kergusega, mille see tendentside segu, mis vÀidetavalt on loomingulisest skaalast kaugemal, alati saavutab.

Riquete el del pompanos kohtume Déodati ja TrémiÚre'iga, kahe noore hingega, kes on kutsutud end oma segus sublimeerima, nagu Ilu ja koletis perrault (Lugu on Hispaanias paremini tuntud kui selle kohanduse pealkiri).

Sest see on natuke sellest, loo ĂŒlekandmisest tĂ€napĂ€eva, muinasjutu muutmine selle praeguse ajaga sobivamaks, palju rumalam kui klassikaliste lugude melanhoolne ja maagiline mĂ€lestus.

DĂ©odat on metsaline ja TrĂ©miĂšre on ilu. Tema, kes oli juba sĂŒndinud oma inetusega ja tema, pĂŒhitses kĂ”ige pĂ”nevamate iludega. Ja ometi on mĂ”lemad ĂŒksteisest kaugel, neid tĂ€histavad hinged, kes ei suuda mahtuda materiaalsesse maailma, millest nad mĂ”lemast otsast eristuvad ...

Nendest kahest tegelaskujust kÀsitleb autor alati huvitavat normaalsuse ja harulduse teemat, kuristiku serval asuvat suurt ekstsentrilisust ja keskpÀrast normaalsust, mis rahustab vaimu, ignoreerides samal ajal hinge ennast.

Hetk, mil maailma reaalsus oma kalduvusega kergele sildistamisele, kujutlusele ja hĂŒlgamisele vĂ”i esteetilisele jumaldamisele vallandub jĂ”uga, on juba lapsepĂ”lv ja veelgi enam noorukieas. LĂ€bi DĂ©odati ja TrĂ©miĂšre'i elame me seda vĂ”imatut ĂŒleminekut, nende maagiat, kes teavad, et nad on erinevad ja kes vĂ”ivad sisimas lĂ€heneda ÀÀrmuste ligitĂ”mbamise ohust, kĂ”ige ehtsamate Ă”nnest.

Ricote see Copetega

5 / 5 - (12 hÀÀlt)

3 kommentaari teemal «3 parimat raamatut Amélie Nothomb»

  1. Ma arvan, et nad ei peaks lÔpetama Stuporsi ja Treemori ning suure Antichrista mainimist.

    vastus

JĂ€ta kommentaar

Sellel saidil kasutatakse rÀmpsposti vÀhendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.