Vanad sammud




vanad sammud
Mul pole enam lootust. Olen süvenenud enda sisse, oma mõtete antipoodide, hinge või mis iganes mu nahk katab. Aga ma ei seisa vaakumis. Minu all laiub ookean, nii tohutu kui talumatult rahulik ja pime.

Ma olen kirjutanud kõik oma lood ja romaanid, vana hobi, millest on nüüd loobutud. Oma lugude kaudu tõstsin kogu oma võimaliku elu, kaaludes kõiki alternatiive, rännates iga teed, mis viitas sihtkohale. Kindlasti ei jää mul sellepärast midagi üle. Olen ennast ära kulutanud.

Minu sammud viivad mind ilma rajata läbi tundmatute linna tänavate, kus olen alati elanud. Keegi tervitab mind naeratades, kuid mulle tundub, et olen lahutatud nii paljude kummaliste nägude vahel, et olla keegi teine. Mõistan ainult seda, et lõppu kiirustatakse minu vilede peale, mis moodustavad kurva improviseeritud meloodia.

Navigeerin iidsete mälestuste vahel, mis on ammutatud juba ammu alanud elu proovist. Nad planeerivad minu mälu piiratusesse valede pealdistega seepiapilte, sünteesides hetki, mida ehk pole kunagi juhtunud.

Kaugeim osa tundub karge, samas kui ma püüan mõelda tänasele pearoale, siis tundub, et ma pole mitu aastat söönud. Kommenteerin tasase häälega: "tähestikusupp".

Jõuan vana pargi juurde. Ma ütlen "vana", sest olen vist vähemalt korra seal käinud. Mu jalad kiirendavad samme. Nüüd tundub, et nad olid kogu aeg tee valinud. Nad liikusid "vana" vaistust ajendatuna.

Kaks sõna on mu meelest alasti: Carolina ja tamm, sellise rõõmuga, et need harjavad mu nahka ja äratavad mu naeratuse.

Ta ootab mind taas saja -aastase puu varjus. Ma tean, et see juhtub igal hommikul. See on minu viimane vangi taotlus, ainult et minu puhul on see privileeg, mida Alzheimeri karistuse ees kordatakse iga päev. Mul õnnestub selle julma unustuslause kohal olla jälle mina ise.

Minu sammud kulmineeruvad nende seiklusega minu armastatud Carolina ees, tema silmade lähedal, rahulikult kõigest hoolimata.

"Väga hea kallis"

Kui ta mind põsele suudleb, langeb valgus mõneks hetkeks ookeanile, nagu lühike ja imeline päikesetõus. Tunnen end taas elusana.

Sündimine ei tähenda ainult esmakordset siia maailma jõudmist.

"Kas meil on täna tähestikusupp?"

hinda postitust

Jäta kommentaar

Sellel saidil kasutatakse rämpsposti vähendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.