3 parimat Roland Barthesi raamatut

Suhtlemine on kingitus. Keel on tööriist. prantsuse kirjanik roland Barthes se adentró hasta lo más profundo del lenguaje en busca del significado último del verbo, del sustantivo, del adjetivo… de todos los tipos de palabras y unidades lingüísticas. Pero también fijó su visión panlingüistica sobre el sonido desde el que nace el lenguaje (entonación o volumen) o del signo a través del cual también hacemos lenguaje y, por tanto, comunicación.

La cuestión es hacer tratado pero con ese ánimo divulgador que nos hace sentir que, como no podía ser de otro modo, el asunto del lenguaje y la comunicación va con todos nosotros. Recordemos eso del don y la herramienta con lo que iniciaba este post… Si tienes las herramientas y conoces su valor, la comunicación se convierte en ese don hecho arma con la que convencer, persuadir o transmitir como un eco allá donde las emociones interpretan lo dicho o escrito como música para la razón.

Nii et Roland Barthes on omamoodi filosoof metalingüístico que nos conduce a una sabiduría muy particular donde podemos descifrar etimologías a la vez que encontramos un apego especial a todas esas palabras llegadas como desde la prestidigitación. Porque antes de la palabra no hay nada. Y en cuanto se despierta el primer susurro podemos reconvertir la realidad en torno a quien nos escucha. Porque nuestras palabras transforman una realidad subjetiva que en esencia es cómo se nos cuenta en mayor medida de lo que pueda o no pueda ser.

Roland Barthesi 3 soovitatud raamatut

Keele sosin: väljaspool sõna ja kirja

Sisehääl märgib sammu tahte poole. Sisemine sosin, nagu vaevukuuldav kuulujutt, paikneb meie suhtlemishuvi ja meie võime vahel seda teha. Kõik sünnib selles sosinas. Alates sellest, mida kirjanik külastab, kui ta hakkab oma raamatus uut peatükki alustama, kuni selleni, mis välistab halvima diktaatori, tekitas müra, segadust ja isegi hirmu.

El susurro denota un ruido límite, un ruido imposible, el ruido de lo que, por funcionar a la perfección, no produce ruido; susurrar es dejar oír la misma evaporación del ruido: lo tenue, lo confuso, lo estremecido se reciben como signos de la anulación sonora. Y en cuanto a la lengua, ¿puede susurrar? Como palabra parece ser que sigue condenada al farfulle; como escritura, al silencio y a la distinción de los signos: de todas maneras siempre que da demasiado sentido para que el lenguaje logre el placer que sería el propio de su materia. Pero lo imposible no es inconcebible: el susurro de la lengua constituye una utopía.

Missugune utoopia? See on tähendusega muusika. Sosistav keel, mis on usaldatud tähistajale enneolematus liikumises, mida meie ratsionaalsed diskursused ei tunne, ei hülgaks seetõttu tähendushorisonti: tähendus, jagamatu, läbitungimatu, nimetamatu, asetataks aga kaugusesse, nagu miraaž … naudingu kaduv punkt. See on tähenduse põnevus, mida ma küsin, kui kuulan keele sosinat, selle keele, mis on minu jaoks tänapäeva inimene, minu olemus.

Ilmselge ja nüri: pildid, žestid ja hääled

Keele subjektiivne arusaam moodustab terve tõlgenduste, arusaamatuste ja muude triivide universumi, mis sõnumi saatja eest põgeneb. Kummalisel ja paradoksaalsel kombel on see piirang autori sõnul ka käsitletava keele rikkus meie endi asjaolude seisukohast või, ütleme, endeemiline sellele lugemisele ridade vahel, mille üle saab vaielda. absurdsuseni, kui suletus või nüri tähendus segab.

Igas väljenduskatses võime eristada kolme tasandit: kommunikatsiooni tasand, tähenduse tasand, mis jääb alati sümboolsele tasandile, märkide tasandil ja tasand, mida Roland Barthes nimetab tähenduslikkuseks.

Kuid sümboolses mõttes, märkide tasandile jäävas, saab eristada kahte mõnevõrra vastuolulist tahku: esimene on taotluslik (ei ole rohkem ega vähem, kui autor tahtis öelda), justkui leksikonist välja võetud. ülevaade sümbolitest; see on selge ja selge tähendus, mis ei vaja mingit eksegeesi, see on see, mis on silme ees, ilmne tähendus. 

Kuid on veel üks tähendus, lisand, see, mis kujuneb justkui omalaadseks täienduseks, mida intellekt ei jõua omastada, kangekaelne, tabamatu, kangekaelne, libe. Barthes teeb ettepaneku nimetada seda nüri meeleks.

Variatsioonid kirjutamisel

Tegelikult oli selle artikli pealkiri, mille Roland Barthes kirjutas 1973. aastal, Variatsioonid kirjutamisel, on esitatud selle autori tekstide kogumina, mis katavad kõnealust nähtust kõigist vaatenurkadest: loomulikult teemadest nagu grammatika ja lingvistika, aga ka sellised autorid nagu Benveniste, Jakobson või Laporte struktureerivad teoreetilise mosaiigi, milles on ruumi ka märkmetele Barthesi enda mõtisklustele sellel teemal või isegi nii ebatavalistele kommentaaridele kui Hachette’i sõnaraamatule pühendatud.

Desde su perspectiva de semiólogo, Barthes contempla la escritura no como un procedimiento que utilizamos para inmovilizar y fijar el lenguaje articulado, de naturaleza siempre fugitiva. Muy al contrario, para él la escritura rebasa considerablemente y, por así decirlo, estatutariamente, no sólo el lenguaje oral, sino también el lenguaje mismo, si lo encerramos, como quieren la mayoría de los lingüistas, en una pura función de comunicación. La reflexión que se establece a partir de aquí es, como siempre en el caso de Barthes, tan atrevida como transgresora, pues acaba convirtiendo sus propios textos en un acto creativo mucho más allá del análisis erudito.

hinda postitust

Jäta kommentaar

Sellel saidil kasutatakse rämpsposti vähendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.