Karmele Jaio 3 parimat raamatut

Teil peavad olema kirjaniku omadused, et läheneda narratiivile, mis seab esikohale emotsionaalsed aspektid, langemata sentimentaalsusesse. JA Karmele Jaio Ta naudib seda voorust, et kõige empaatilisema tundlikkusega jõuliselt toime tulla, ilma igasuguste lõhedeta, mis narratiivi trivialiseerib või kriuksuma paneb.

Ja selleks on vaja lisaks juba märgitud kirjanikuoskustele ka veendumust, peaaegu vistseraalset vajadust rääkida midagi ilma halvima tsensuurita, seda, mida inimene endale peale surub. Jutustamiseks kirjutamine on hinge, higi ja pisarate andmine; kõik muu on tühi katse midagi edasi anda või pretensioonikas hooplemine raamatu kirjutamise üle.

Kuidas Bukowski Tema uudishimulikus luuletuses "Nii et sa tahad kirjanikuks saada" hakka kirjutama alles siis, kui miski sind tõeliselt põletab ja seda tegema sunnib. Ülejäänu on teie aja raiskamine ja kindlasti paneb teised seda raiskama. Sellest autentsusest ma räägin, kui viitan Karmele Jaiole, kes leiab selle motivatsiooni, selle olulise edasiviiva jõu igas oma loos.

Karmele Jaio 3 parimat soovitatavat romaani

Mu ema käed

Puudub mingi iidne mälestus. Ja võib-olla seetõttu, et me kasutame seda mõtet harvemini kui peaksime, kui keskendume saadud kuuma- või külmatunde, sujuvuse või kareduse tunde summale, võime saada teabe ülekoormamist. Eriti aja kulgemise kohta ema käes ...

Nerea elu ripub väga hapra niidi otsas. Viimane löök tabab teda haiglas: ema mälu on tõsiselt kannatada saanud ja ta ei mäleta peaaegu midagi.

Nerea on haaratud tööst, mis talle enam ei meeldi, ta kahetseb, et ei saa oma tütrele väärilist aega pühendada ning viimasel ajal tunneb ta, et tema abielu on kahvatu. Nüüd kannab ta ka süütunnet selle pärast, et ei suutnud õigel ajal märgata kriisi, mida tema ema tabab, ning satub nurka tormilise minevikuloo tõttu. Ebakindel tasakaal, mis teda hoidis, on murtud.

Pikkade haiglaootuste ajal märkab ta, et ema on klammerdumas mälestuse külge, mida unustamine pole suutnud minema pühkida. Nii avastab Nerea oma ema elus fundamentaalse episoodi, samal ajal kui ta on sunnitud silmitsi seisma omaenda minevikuga.

Isa maja

Ismael on blokeeritud. Ta on püüdnud oma järgmist romaani kirjutada juba kaks aastat, kuid ta ei suuda toota rohkem kui elutuid mustandeid ja jääb toimetajaga kokkulepitud tähtaegadest alla. Kõik, mida ta kirjutab, seatakse kahtluse alla, midagi sellist, mida temaga pole varem juhtunud. Tema olukord muutub keeruliseks päeval, mil tema emaga õnnetus juhtub ja Ismael on sunnitud veetma iga pärastlõuna koos isaga, et tema eest hoolitseda. Need tunnid viivad ta ootamatult hetke, mis jäi lapsepõlves tardunud ja mida Ismael on siiani oma mälestuste vahel peidus hoidnud.

Jasone on oma mehe tekstide esimene lugeja ja korrektor. Ta on aastaid elanud pühendunult oma perele ja kuigi ta kirjutas ka noorena, jättis ta mehe maha. Viimasel aastal on ta ööbinud arvuti ees ja salajas taas looma hakanud.

Igaüks mängib oma saladusega keset emotsionaalset hiidlainet, kus vaikus, nagu peaaegu alati, räägib valjemini kui sõnad ise. Isa maja Ta avastab kirjanik Karmele Jaio romaanist, mis räägib mehelikkuse ülesehitamise ja edasikandmise viisidest ning soo tohutust mõjust naiste ja meeste elus.

See pole mina

Võõrandutest halvim on selline depersonaliseerumine, milleni me laseme end karja inertsil kaasa viia. Nipp seisnes selles, et miraaži esitletakse tõelise õnne ja eneseteostuse maastikuna iga inimese käsutuses olevas materjalis. Ja jah, naiselikus võtab asi isegi grotesksemaid varjundeid. Sest väljalase näeb välja nagu kosmeetikareklaam.

Selles raamatus naudime eksistentsialistlikku feminismi, alasti naise vaatenurka iseenda ees, et tõmmata hing peeglisse, kus igaühte, olgu ta naine või mees, mõistetakse kohut, idealiseeritakse, halvustatakse või isegi tehakse haiget, segatakse haletsusväärset. poseerinud või tahtlik Shakespeare’i monokõne.

Karmele Jaio, autor Isa maja, esitleb meile oma uues raamatus neliteist naiste lugu. Nad kõik kuuluvad samasse põlvkonda, on neljakümne-viiekümneaastased ja läbivad oma elus kriitilist hetke.

Me avastame neid selles kummalisuses muutuva keha ees, ärevuses ilmse vananemise ees, nostalgias idealiseeritud mineviku ja nooruse järele, abielusuhete rutiinist, soovist kasutada ära jäänud aega, tunne, et ei leia oma saiti... Need väikesed emotsionaalsed murrud, millel on suur tähtsus iga naise igapäevaelus.