Aro Sáinz de la Maza 3 parimat raamatut

Kui rääkida valves oleva autori portreede ehitamisest, leidub alati pärleid. Et dokumenteerida end juhul Sainz de la Maza sõrmus Mulle tundus huvitav see, mille kuskilt Internetist leidsin: "Ta alustas oma kirjanduslikku karjääri väidetavalt ülikooliõpinguid tehes." See köitis mu tähelepanu, sest meenutas mind enda tuppa suletuna, opositsiooniraamatuid ühele poole, kui ma valvel oleva fantaasiaga klaviatuuril koputasin.

Nii luuakse kirjanik reaalsest loobumise ja sellest tuleneva fiktiivsele pühendumise vahel. Ilma süütundeta või raisatud aja mõisteta. See on kirjutatud, sest see on kirjutatud, sest keha küsib seda. Mitte midagi muud.

Aro puhul saavutas ta karjäär muidugi suurema vastukaja, kui see blogija siin lõpuks saavutas (kuigi nagu näha, kirjutan ma edasi). Ja nii sööbki Aro juba sama laua taga (õigemini söövad teised temaga tema staaži tõttu) teiste ägedamate mustanahaliste autoritega nagu nt. Michael Santiago, Puu võitja, Javier Castillo o Cesar Perez Gellida, Teiste hulgas.

Aro Sáinz de la Maza soovitatud romaanide top 3

GaudĂ­ timukas

Kui hakatakse kirjutama kriminaalromaani, ilmub alati võimsa võimalusena võimalus alustada ohvriametist, kes on inimkonna kurjuse homo.

Sellel on morbiidne pilk lugejal, kes ei suuda silmi kurjakuulutavatelt maha võtta, selle üsna haige uudishimuga surma lähenemise suhtes või kavatsusega juba uurimisinstinktile vihjeid seada. Nii algas see romaan, mille surm oli ümbritsetud kurjade leekidega ja esitas tulede seas sümboolse sarja peategelase: Milo malart. La Pedrera fassaadil ilmub rippuma põlenud laip. Hilisem uurimine paljastab teatava äärmise julmuse: ohver poodi enne põlema panemist elusalt üles.

Kõik viitab sellele, et Barcelonas on turistide jaoks tegutsema hakanud psühhopaat. Ja poliitikud, politsei ja kohtunikud kiirustavad teda peatama. Selleks palub Mossose erimõrvade rühm abi inspektor Milo Malartilt, kes on distsiplinaartoimiku tõttu teenistusest eemaldatud. Ainult ta näib olevat võimeline peatama koletise, kes ähvardab Barcelona surnukehadega külvata.

GaudĂ­ timukas

Pimeala

Teine osa Milo Malarti seeriast, mis oma tõepärasuses, vastuoludes ja asudes Barcelonas ründas seestpoolt kriisi, kutsub esile inspektor Méndezi Gonzalez Ledesma. Alles tänapäeval läheb kõik läbi suurema nõudluse vere ja vägivalla järele.

Inimese julmusel pole piire ja keegi korraldab Barcelonas koerte veresauna ning viib seejärel mänguväljakutel oma kehaga läbi makaablid rituaalid, tekitades linnas pahameelt. Siiski võib asi hullemaks minna. Kui kägistatud kolledži üliõpilase laip ilmub metsa, saab juhtum uue mõõtme. Kui linna tabab külm front ja lakkamatult sajab vihma, proovib inspektor Milo Malart kriisi põhjustatud laastamisest laastatud Barcelona tänavatel lahti seada kuritegude seeria, mille taustal on töötus ja korruptsioon.

Pimeala

Kuulekas

On tõsi, et väljaspool magnetismi põhimõtet (või võib-olla just tänu sellele) tõmbab vastupidine külge, mida polariseeritum see on. Armastus võib jõuda nii intensiivse punktini, et natuke kaugemale minna tähendab vihkamist. Kõik eksisteerib oma vastandis ja mis puutub ratsutavatesse vastuoludesse, siis vähemalt mõrvaril on see selge... Milo Malartil on inimese loomuliku dihhotoomia osas veel palju imestada.

Esmaspäeva hommikul ilmub politseijaoskonda pealaest jalatallani verest kastetud noormees. "Nad on kõik surnud," pomises ta ja minestas siis. Tema riietust analüüsides selgub, et veri kuulub vähemalt kolmele inimesele. Kas nad seisavad silmitsi veel ühe ohvriga, veresauna ellujäänuga? Aga miks ta siis teadvusele tulles vaikib? On veel üks võimalus: et see on mõrvar. Kuid tema keskkond määratleb teda kui kuulekat poissi, kes ei suuda kärbest tappa. Kes on Lucas Torres tegelikult?

Mossose kohtupolitseinik Milo Malart seisab silmitsi eriti julma ja keerulise juhtumiga. Murettekitavas linnas, imelikus ebareaalsuse tundes, on ta valmis selle lahendama, isegi kui sellega kaasnevad suured isiklikud kulud. Kuulekas Nad lähevad otsima igatsust - armastust, vastastikust armastust - viimase päästerõngana, et mitte laevahukku saada. Selle illusiooni kui ainsa lootusena klammerdudes paluvad nad unistust, mis on nii lühiajaline kui lapsik, miraaž, mida toidab üksinduse hirm. Ja kõik mõneks hetkeks hingeldamiseks, üürike, liiga napp, et viljastada meelt. Eriti kui see võib tähendada surma. Või veel hullem: absoluutne terror.

Kuulekas

5 / 5 - (13 häält)

Jäta kommentaar

Sellel saidil kasutatakse rämpsposti vähendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.