Alan Sillitoe kolm parimat raamatut

Ebamugavuse ja ametliku pärssimise voolu tekkimine kirjandusvooluna avaldas oma euroopalikku peegeldust ka väljaspool Ameerika kaja. Bukowski ja firma (tegelikult, kui arvestada, et see viide emigreerus Saksamaalt USA-sse, saab trendist edasi-tagasi aru).

Küsimus on selles Alan Sillitoe, praktiliselt Bukowski kaasaegne, mängis samuti räpase ja dekadentliku realismiga immutatud narratiivi. Kui mõlemal eksponendil tuleb veidi vahet teha, siis julgeksin märkida, et Sillitoe puhul leevendus see "räpane" tendents omamoodi lootusrikkas kajas, ainult et ilma väga selge horisondita. Vähem alkoholi, vähem seksi ja vähem narkootikume, aga samasugune tühjuse ja mässutunne.

Inglismaal, kust Alan oli pärit ja kus ta oma kirjanduskarjääri tegi, lülitati ta "vihaste noormeeste" voolu, mis on silt, mis, nagu sageli juhtub, jäi pigem soovimatuks järeltulijatele hüüdnimi kui teise asjana.

Asi on selles, et lõpuks tõusis Alan üheks nendest alternatiivkroonikutest, kes visandas 20. sajandi viletsusi isiklikust vaatenurgast, laiendades seda tänu kuulsale sildile millekski põlvkondlikuks.

Alan Sillitoe 3 parimat romaani

Pikamaajooksja üksindus

Võõrandumine on ilmselt saatus, mis on raiutud kõigile neile, kes on sündinud vales naabruskonnas kõige ebasobivamal hetkel.

Sellest räägib meile Alan Sillitoe. Sellest jutustavast ettepanekust õhkub aga seda tahtmise tunnet, püüdes saavutada midagi erinevat sellest, mis saatusel oli nii paljudele noortele 50ndatel ja 60ndatel Alani noortele varuks. Siin kohtume Colin Smithiga, andeka noormehega. jooksmiseks ja mis võiks teatud viisil inspireerida iga praegust jooksjat, kes otsib põgenemisvormi lihtsast spordialast – jalanõude jalga panemisest ja väljas käimisest.

Ainult Colini juhtum on radikaalne. Nende mälestused on pettumuste ja vastuoluliste noorusliku energia tunnete ja müüride summa, mille tõstatab pelgalt vähemsoodsatesse rühmadesse kuulumine.

Koos Coliniga avastasime palju teisi noori, kes täiendavad seda lüüasaamise stsenaariumit samal hetkel, kui nad said täiskasvanuks äärelinnas, kus elu oli midagi muud...

Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul

Siltisõprade jaoks on see romaan see, mis kujutab endast koputust, millega Sillitoe põlvkond end viha, frustratsiooni, süü ja hukatustundega reaalsuse uste ees esitles – kõik see hoiakute summa on täidetud kui ainsaks vastuseks tühjusele.

Ja ometi on ka selles romaanis motivatsiooni ja vabandust, aga ka pattude lunastamise ja taaskomponeerimise katset. Arthur Seaton elab laupäevaõhtuse kimbatuse eest, kus ükski moraal ega reegel ei saa sellele piire seada.

Otsides tegelikult lihtsat moraali, ilmneb lugemisel tõepoolest muutuv kavatsus, pohmell, mis ärkab karmide tagajärgede peale, kui ainult mässu kaudu leida ajutine valeõnne.

Inglise tööliste kirjandus koos hallide seinte ja taeva puudutusega, kõik tööstusrevolutsiooni ja võõrandumise pärijad on põlvest põlve.

Elu ilma soomusteta

Mälestusi ja nende elulugusid tuleks alati käsitleda kui enda romaani. Võimalusel rohkem, kui selle tellija on kirjanik. Ja seda tegi Sillitoe selles raamatus. Nottinghami poisi raskused, tema sõjaväes viibimine oli ainus viis saada meheks päevase riigi väljapressimise all.

Täiskasvanu ellujäämine ja tema pühendumus nii paljude ja nii paljude temasuguste reaalsuse jutustamisele, naabripoisid, kes seda jätkasid, olid lapsepõlves poisid sunnitud kogu elu väärkohtlema.

Nagu ma ütlen autobiograafia faktide elementaarses osas, aga ka haavav kirjanduslik kompositsioon nende kaotajate kohta juba enne nende mängimist.