Eelmise raamatu avaldamisest oli möödunud 8 aastat. Ühel õhtul 2024. aasta kevadel hakkasin uuesti kirjutama. Mul oli üks neist võimsatest ideedest, mis nõudis läbipääsu, intensiivsemalt kui kunagi varem.
Sellest ajast peale olen avastanud, et öödel on ikka muusad. Sel ajal, kui kõik magasid, tundis kirjanik, et ta on tegelaste ülestunnistaja ja stsenaariumide, süžeede, alatükkide, võimalike keerdkäikude, paralleelelude looja... Muusade kaose vahel tuleb korda teha ja kontsert teha. Aga see idee on alati olnud nagu selge silmapiir. Ja see on olnud uskumatult lahe.
Taas kirjutamine on olnud nagu jälle rattaga sõitmine ja lummatud avastamine, et ma ikka oskan pedaalida. Kirjaniku tunne pärast nii palju aastaid on osutunud üheks neist kulunud katarsistest. Sest ma polnud kunagi lõpetanud kirjutamist, eriti siin blogis ega lugude loomist, mis on unustatud. Enda romaani ette seadmine on aga oma "käsitöö" taastamine. Seega jääb see juhtum vaid teile, lugeja, julgustada.
Lõpuks valmistatakse inimene sellest, mida süüakse. Ja viimasel ajal on mu kõige sagedasem lugemismenüü olnud noir žanr. Alates Joel Dicker isegi JD Barker või Javier Castillo. Politseiplaanid või lausa mustad. Google Mapsi mõrvar on lähemal politseile, järeldusele ja üllatusele, ootamatule pöördele, mõrvarile ja tema geniaalsele tööviisile.
Ja nii on see jäänud ka kolme osa jooksul, millest lõpuks kogu teos koosneb. Sest see, mis algas kevadel, lõppes sügisel. 6 kuud aega selle musta triloogia lõpetamiseks.
Süžee, tegelaste ja muu kohta tahaksin siinkohal kommenteerida üksikasju. Kuid parem on sellest rääkida, kui olete selle läbi lugenud. Kui tunned, siis ütle mulle siin.