3 parimat Lahose raamatut

Kirjanduslikus ettekandes andis valveautor mulle oma teooria, et kui te pole 40. eluaastaks saavutanud oma loomingule teatavat tunnustust, on parem seda mitte liiga tõsiselt võtta.

Kasutage Lahozit ta võitis Primavera de Novela auhinna kolmekümnega. Kui jääme selle kirjaniku märkide juurde, kes teadis tähtaegadest ja protsessidest, saavutas Use õigeaegselt kirjanikuks olemise eesmärgi. Mitte nii varajane kui Espido freire aga jah selles vanuses kuulus veel noore kirjaniku siltidesse.

Ainult et lõpuks pole asi selles. Kirjutamine ei ole paberi pitseerimine enne tähtaegu. Ja Use Lahoz on hea näide sellest, et kirjanikuks olemine on midagi muud. Sest lõpuks kirjutad sa alati seda tõsiselt võttes, kogu suurtükiväega, mida sa enda sees kannad. Nagu paljud muudki asjad, mis on võetud tugevaimast sisemisest tahtest.

Tunnustused, auhinnad ja tunnustused, mida Use on väärtustanud, pole eesmärk, vaid tagajärg. Ja oma noore autori seisundist lähtudes on ta tänapäeval juba väljaspool tellimusi ja tähtaegu meie kirjanduse oluline jutustaja.

Top 3 soovitatavat kasutamist Lahozi romaanid

Head sõbrad

Me kõik oleme elanud neid päevi, mil sõprus saavutab tähenduse, mida ta meie elu jooksul harva rohkem saavutab. Lapsepõlv ja selle intensiivne avastamisele ärkamine, siirusest ja avatud hingest, mis paneb sind läbi saama teistega, kes liiguvad sinusugusena esimeste horisontide valguse poole.

Aragoonlasena oli see romaan mulle juba pisut pälvinud, alustades oma peategelase lapsepõlvest minu maal. Kõik muu, hilisem vaimustus tuli ülihea. Muljed, mis tungivad läbi rasketest sõjajärgsetest aastatest, veelgi enam sellisele poisile nagu Sixto, kes täidab oma ebaõnne oma orvusega, tugevdades seeläbi sõpruse äärmuslikku väärtust lapsepõlves, krundi ümbritsevatest oludest. Ebaõnne on lapsepõlve trompe l'oeil, komplekt, mis tuleb ära visata tänu kujutlusvõimele, picaresque'ile ja sõprusele.

Hiljem liigub romaan selle tuleviku poole, mis on kirjutatud poistele nende konkreetsetest oludest. Nagu võime kahtlustada, liigub süžee melanhoolse idee poole, mille kohaselt ei supelda enam kunagi samas jões, samuti ei tohiks naasta kohtadesse, kus oli õnnelik. Sest jõgesid ega ruume sellisena ei eksisteeri. Sixto ja Vicente olid need mängukaaslased ja ebaõnne, kes olid oma vanuses sobimatud, et ületada tagasilööke. Aga kui päevad mööduvad ja nad hoolitsevad selle eest, et nad oma elamise maha mattaksid, võib nende lapsepõlve unenäoline tunne muutuda õudusunenäoks. Aastakümneid hiljem osutab Hispaania ainulaadsest tulevikust pärinev taaskohtumine loo dramaatilisele aistingule, milles võib kõike juhtuda.

Jauja

Rangelt kirjanduslikuna on see romaan ilmselt siiani autori poolt kõige paremini kirjutatud. Kaubanduse valdamine, ressursside absoluutne kontroll, kõik täiusliku täiendusena olulisele ja ammendamatule argumendile autoris: elu.

Sest elust kirjutamine on seiklus ja tõde. Peategelaste paljastamine, kelles me saame elada jahutava realismiga, nagu María, on rohkem kui kirjanduslik nauding. Selle ülesehitamine, mida peame María kohta teadma, pärineb meilt endalt, aga ka isa mõttest. stseen, kus ta mängib Tšehhovi Luibat.

See, mida isa, kes ei ole enam meile rääkinud ja mida näitleja, kes jääb oma elutähtsa tõlgendamise vete vahele, on võimeline meile edasi andma, eeldab lavakunstiks terve reisi maailma teatrisse, humanismi kus me kõik tõlgendame seda, mida arvame end olevat.Ta isa on surnud. Kindlasti, kui ta elas Luiba pisar. Ja sel hetkel on tema kord oma stsenaarium üle vaadata ja kaaluda, kas ta tunneb end võimelisena naasma oma loomingu algusesse, lapsepõlvest pärit improvisatsioonide ja varjatud saladuste vahel.

Liigume ühes Tšehhovi etenduses, kuid naaseme ka Maria täielikku ellu. Näeme näitlejannat just sel hetkel, mil saame avastada kõik, mis viis ta sinna. Isa kaotus on dramaatiline eluline hetk, kus inimene ei tea, kas kuulutada välja monoloogia, kas võtta elu arvele või lasta end ära võtta lämmatava nostalgiaga kaugete mälestuste ja juba etendatud stseenide pärast.

Kadunud jaam

Südames on Use Lahoz ka ajaloolise ilukirjanduse jutustaja. Ainult et nende argumendid on nii sügavad, et lõpuks unustatakse maastik. Selles romaanis, võib -olla klassikalisema vaidlusküsimuse tõttu, jälgitakse (ja nauditakse) seda teiste päevade kroonika kavatsust rohkem, päästetakse pilte vanast minevikust, mille me tänu vanadele seepiafotodele kergesti üles ärkame. häirib Santiago Lansaci elu.

Oma väikelinnast on ta sunnitud kõigepealt pealinnas, seejärel Barcelonas ja kuhu iganes saatus teda viia soovib, teekonnale, mis on täis seiklusi, kus ta möödub inimestest, kelle kavatsusi ta ei tea. õigel ajal avastada. Olles silmitsi nii paljude õnnetustega, saab teda päästa ainult armastus.

Kadunud jaam See on lugu kaotajatest, kuid ennekõike inimkomöödia unustamatute tegelastega: Santiago, armastav hull, keda piinavad hirm ja linnud peas, ja Candela, naiivsuse, jõu ja tingimusteta armastuse kuvand Ajal, mil naised said hariduse teenimiseks.

Loobumata huumorist, agara ja täpse proosa ning meisterlikkusega, mis seda narratiivina tugevdab, jutustab Use Lahoz jutustustest, mis Hispaanias nende antikangelaste kaudu XNUMX. sajandi teisel poolel läbi said, emigreeruma sunnitud ja romaanis tundmatusse lastud tundeid täis.

Teised Use Lahozi soovitatud raamatud

lahtine salm

Pole midagi sügavamalt inimlikumat kui lahtine värss. Vaid need, kes ilmutavad oma nooruspõlve vastuolulist lüürikat, võivad olla ühiskonnas vajalikud lõhkujad, loomeinimesed, ümberkujunemisvõimelised kriitikud. Välja arvatud see, et mõnikord on tingimus olla lõdvalt värss ja seeläbi pääseda eksistentsi hakitud sonetist, antakse sunniviisiliselt. Nii paljastades ebakõla oma kummalise, võõrandunud ja teistsuguse olekuga solvava keskpärasuse pataljoni ees.

Enne viieteistkümneaastaseks saamist avastab Sandra Martos oma seksuaalse kalduvuse ja osaleb vanemate lahkuminekul; kaks asjaolu, mis panevad ta tundma end ümbritseva maailmaga ebasoodsamas olukorras, kuni ta kohtub temast vanema tüdruku Isaga, kes avab talle eluuksed.

Sellest hetkest alates sõdib ta püsivalt oma päritoluga ning otsib vastuseid ja varjupaika väljaspool perekonda, sõpruses, aga ka filmides ja raamatutes, ainsates kohtades, kus kõledus ja südamevalu võivad olla ilusad. Teadmata aja mööduvust, hakkab ta elama veendunult, et tema mittevastavus ei taandu, sõpruse ja mõne armastuse magnetjõust ja tunnete kestvusest, teadmata, et sõber võib olla vesi, aga ka kõrb..