Debiilsuseni satiiriline, selle mõrkja järelmaitsega, mis jääb pärast kirjandusliku kättemaksu veidrat magusust. Kättemaks elule, küpsusele või muule, mida see puudutab, tekitab teatud pahameelt. Midagi sellist on Antonio Ortuño, kes sünnitab alati romaane või lugusid, mis on täis elu, mis purunevad voogude ja vere vahel.
Ortuño es un espíritu creativo poseído por una mezcla de Foster Wallace, cioran y Bukowski escribiendo a seis manos novelas de singular suspense. O tal vez no. Quizás encontremos reminiscencias a unos o a otros según evocaciones propias del lector. Porque nada de lo humano nos es ajeno y quizás todas las novelas sean la misma contada desde diferente prisma. Lo importante es lo que acaba asomando, la figura del narrador convincente que se desparrama con autenticidad sobre identidades de los personajes, escenas, tramas y descripciones de lo visible y lo intangible.
Así descubrimos al escritor sin complejos que sabe que escribir nunca puede ser un acto de tibieza ni de rendición. Escribir es bucear en uno mismo hasta las inquietudes que pretendían evadirse de la consciencia por algún sumidero. Rescatadas, pues, de la fuga más insólita, todas las ideas acaban alcanzándonos en las honduras necesitadas de sintonías para divisar algo de luz.
Antonio Ortuño 3 populaarsemat romaani
Olinka
Quemados, marcados por el destino. Ningún otro perdedor lo es tanto como los que ya están de vuelta de los infiernos, con un visado sin huecos para marcarse esperanza o mínimo sosiego. Como aquel zorro que deambula por los bosques en busca de presas, el ser humano puede también esconderse en las sombras de sí mismo, acechando para provocar cualquier extremo de mal, el de la venganza desenfrenada o el daño gratuito.
Pärast viisteist aastat vangistust lahkub Aurelio Blanco vanglast, kus teda süüdistati Olinka pettuses - luksuslikus arengus, mis ehitati tänu varjulistele ettevõtetele ja ühiskondlike maade äravõtmisele. Ustavusest Floresele, oma ämmaemandatele, võttis Blanco süüdi lubadusega, et lahkub peagi, kuid jäeti enda hooleks. Nüüd tahab ta vabaduses tagasi saada seda, mis temalt võeti: kodu, tütar, elu.
Olinka on triller mis algab kättemaksuhimust Mehhiko linnas Guadalajaras, pealinnas ja rahapesu paradiisis. Teadlaste ja kunstnike jaoks utoopilise linnastumise rajamine on taust, mis paljastab reaalsuse, milles valitseb korruptsioon. Antonio Ortuño uurib selles romaanis pöördumatut probleemi: gentrifikatsiooni ja musta raha rolli selles. Ja ta teeb seda lepitamatu diaprosaga, mis riisub iga tegelase ja lahkab kaasaegsete linnade kaose.
Minionid
Kui kavatsete lugejani jõuda, nagu Tyson oma otsese lõuaga tegi, pole midagi paremat kui lugu. Kui sünteesi õnnistab inspiratsioon, on tulemuseks selliste lugude summa. Sama pesakonna lastena sünnib vähe köiteid lugusid. Lood jõuavad kohale osade kaupa, oodates oma hetke. Kõik saab lõpuks loogiliseks, kui väikesed lood kokku saavad. Ja siis tundub looming ootamatu, täiuslikult komponeeritud mosaiigina. Kui alles hiljuti oli see mõnevõrra lagunenud ajaosadeks jaotatud.
Ärge otsige nendelt lehtedelt Disney lugusid ega moraalseid muinasjutte. Nad on just komistanud Mehhiko parima kirjanduse jõu ja jõu peale. Antonio Ortuño liigub oma metsikumas raamatus satiiri ja iroonia vahel ning sunnib meid piiluma ohvrite ja vägivallatsejate topeltolukorda, mille oleme oma laubale märkinud. Mõnikord rõhuvad nad meid ja teinekord rõhume suhete ja võimu amoraalsuse mängus. Kõik alamad: ülemus, vend, politseinik, mõrvar, kui mitte ise. Me oleme isandad, me oleme orjad ja jagame nende tegelaste ellujäämist ja langemist, kes meid tülgastavad, hirmutavad või ärevust tekitavad samal määral, kui me tunneme end neis ära.
Ebamäärane ambitsioon
Todo escritor acaba escribiendo en alguna ocasión sobre la escritura. Lo mejor es cuando esto ocurre como una ficción donde el narrador omnisciente acaba viéndose atrapado, encerrado en la historia que pretendía narrar. Llámalo metaliteratura, llámalo ciencia ficción. Él te mira con el gesto de la figura dentro del cuadro. Hasta que toma la palabra y te explica de qué va todo eso de vivir para contarlo.
Antonio Ortuño eemaldab kirjandusliku autofiktsiooni loidusest ja paneb selle keema traagilisusest, irooniast ja elujõust. Nende põimunud lugude peategelane? Neljakümneaastane kirjanik Arturo Murray ?? võidelda ja ellu jääda mineviku perekondliku katastroofi ja groteskse oleviku vahel, mis põhineb halvadel arvustustel, tühjadel intervjuudel, pooleldi täidetud esitlustel, üha punasemate numbritega pangakontol ...
Ometi kutsub Murray selle raamatu kuue loo jooksul sarkasmi ja sügava dramaatilise veendumusega relvastatud Falstaffina oma kaitseks välja kangelaslike mälestuste armee, terava teravuse ja sügava šoki. Ja ennekõike hääbuva ema vari ja tema kamikaze veendumus kirjutada, kirjutada alati ja iga hinna eest.
